Turvaline e-pood. Kohaletoimetamine 2-3 tööpäeva. Tasuta saatmine, tasuta tagastus 14 päeva jooksul. 2 aastat garantiid!

Naiste lood. Filmirežissöör ja stsenarist Anu Aun

Roll avalikus elus: Vägev Naine, kodumaiselt ja välismaiselt auhindadega pärjatud filmirežissöör ja stsenarist.

Tuntumad teosed: “Vahetus”, “Polaarpoiss” ja “Eia jõulud Tondikakul”

Anu Aun WildMe ehtesarja "Isepäisus" ehetes

WildWomani WildMe ehk MetsikuMina kollektsioon räägib sellest, kuidas naisena visatakse meie ellu väljakutseid, kuid juba esiemadelt saadud DNAga on meil kaasas ka ellujäämispakett, mille osadeks on loovus, armastus, intuitsioon, eneseusaldus, enesearmastus, ühendus ja isepäisus, mis aitavad meil kõigega hakkama saada. Anu, sind ja sinu loomingut vaadates on tunda sügavust, millest kumab läbi peent inimhinge tundmist, loodusearmastust, iidset esiemade tarkust, sotsiaalse keskkonna peent naiselikku taju. Kas sina oled seda endas teadlikult arendanud või on see miski, mis on kaasa sündinud?

Ma usun, et sain lapsepõlvest kaasa hästi sügava ühenduse nii looduse kui ka oma juurtega. Kõik suved ja koolivaheajad veetsin vanaemade-vanaisade juures Pärnus ja minu päevad möödusid seal sõpradega puude otsas ronides, jõkke hüpates, meres ujudes, aias rohides ja marju korjates.

Minu ema vanematel oli kombeks igal suvel vähemasti korra kogu perega külastada oma sünnipaiku. Nende juured on Muhus ja Lõuna-Eestis. Ühel neist elas seal endiselt õde, teisel vend oma perega, kelle juures siis terve nädala veetsime. Aga mu isa ema kodukohas Vändra kandis käisime piknikul sellest hoolimata, et majast polnud isegi enam varemeid alles. Oli vaid üks ilmatu suur kivi, mille järgi nende talu kunagi oli nime saanud ja mille otsa me õega alati ronisime ja vanaema lapsepõlvelugusid kuulasime. See tundus kõik lapsena nii loomulik, et mõistsin alles täiskasvanuks saades, kuidas mul on vedanud, et vanavanemad on sedasi mulle minu juuri tutvustanud ja aidanud mul nendega ühenduses olla.

Minu kohta öeldi juba lapsena, et olen nagu väike vanainimene, sest mulle meeldis täiskasvanute jutte kuulata ja mul ei olnud nende seltsis kunagi igav. Suuremaks saades paelus mind psühholoogia. Eks ma olen sel teemal päris palju lugenud ja püüdnud inimhinge saladusi lahti muukida.

Mis on sinu jaoks ürgne naiselikkus või hoopis naiselik salarelv ning kuidas seda kaasaegses linnakeskkonnas alal hoida?

Ma arvan, et naiselikkus on selline teema, mille peale ma veel kümme aastat tagasi üldse ei mõelnud. Eks mul mingid naiselikud jooned olid kuidagi loomulikult olemas, näiteks tohutu armastus kleitide, seelikute, ehete ja pikkade juuste vastu. Aga kui ma nüüd piinlikult aus olen, siis pean tunnistama, et sisimas ma tegelikult ei olnud oma naiselikkusega ühenduses. Ma püüdsin ikkagi režissöörina sellel tol ajal üsna meestekesksel elualal võistelda meestega nende endi vahenditega, mis muidugimõista ei andnud mingeid tulemusi. Alles siis, kui ma hakkasin mõtlema sellele, mida on minul naisena filmimaailmale anda, mida mehed anda ei saa, avanesid mulle äkki kõik uksed.

Praegu ma tunnengi, et üheks minu missiooniks on läbi oma filmide jagada vägevate naiste lugusid, et need võiksid inspireerida lugematul arvul naisi üle kogu maailma. See naiselikkuse teema hakkas mind väga huvitama umbes seitse aastat tagasi, kui mul tuli mõte teha dokumentaalfilm Kristiina Ehinist. Ma teadsin kohe, et “Vetelkõndijast” ei tule lihtsalt ühe andeka poetessi portreefilm, vaid tahan läbi tema isiku ja loomingu rääkida just nimelt naiseks olemisest.

Minu arvates on Kristiinal õnnestunud lahti häkkida see valem, kuidas tõeliselt naiseliku naisena tänapäeva maailmas läbi lüüa. Sa vaatad teda, kuulad tema luulet ja ta on pehme nagu sulavõi, nagu ebamaine haldjas kuskilt teisest reaalsusest. Aga järgmisel hetkel ta seisab nagu emalõvi selle eest, millesse ta usub – et Emajõe vett ei reostaks tselluloositehas, et ka üksikema väärib aasta ema tiitlit, et vabariigi valitsus mataks sõjakirved ja tegeleks sellega, mis on päriselt oluline... Ja ta teeb seda kõike omal naiselikul, teravmeelsel, ilusal ja nutikal moel. See on minu jaoks ürgne naiselikkus ja naiselikkuse salarelv.

Kunstnikul või loomeinimesel on kõrvaltvaataja seisukohalt pidevalt vaja silmitsi seista väga suure paradoksiga. Ühelt poolt selleks, et luua, on vaja enda hing alasti võtta ja endast midagi väga isiklikku anda. Teisalt on see isiklik siis kõigile avalikult arvamuse avaldamiseks ja kriitikaks avatud. Anu, kust leida jõudu selleks eneseusalduseks ja enesearmastuseks, et mitte lasta välistel hinnangutel ja kriitikal end ja oma loomingut põrmuks teha?

Üks minu trikkidest on see, et ehkki ma kirjutan hästi palju oma elu ja kogemuse pealt, siis ma suudan kõiki inimesi ja olukordi nii palju ümber kirjutada, et nad ennast lõpuks enam ise ka ära ei tunne. Ma ei ole kindlasti kriitika suhtes immuunne, aga ma väga valin, kelle arvamus mulle korda läheb. Ma olen ammu aru saanud, et neil inimestel, kes ise loovad ja olulisi asju korda saadavad, ei ole aega kuskil netiavarustes mürki pritsida. Pealegi on neil liiga suur austus teiste omasuguste vastu, et üldse öelda halba sõna kellegi töö või loomingu kohta. Nad teavad liiga hästi, kui palju aega ja energiat sinna on panustatud, et kedagi maha teha. Seega – miks peaks mulle korda minema kellegi arvamus, kes ise ei julge ennast avada ega midagi ära teha, vaid otsustab selle asemel raisata aega teiste kritiseerimisele?

Aga loomulikult läheb mulle korda nende inimeste arvamus, keda ma ise austan ja imetlen. Nende kriitikat ma kuulan, võtan arvesse ja püüan sellest õppida.

Anu Aun kannab rodoniidiga kõrvarõngaid, lodoliidiga ripatsit, eudaliidiga sõrmust ja hõbekäevõrusid.


Sa oled auhindadega pärjatud loomeinimene, sa oled edukas, sa oled ema, sa oled sotsiaalselt aktiivne, sa reisid ja led avara silmaringiga… Pealt vaadates supernaine! Ometi oled sa kuskil maininud, et aasta 2020 oli Sinu elus üks raskemaid. Mida supernaised siis teevad, kui elu pähe kukub?

2020 oli minu jaoks tõepoolest pöörane, aga samas väga oluline aasta. Ma mõistsin, et absoluutselt kõik, mis minuga juhtus, juhtus põhjusega. Kõik haavad, mis said lahti rebitud, tulid nähtavale selleks, et ma saaksin oma valukohtadest teadlikuks ja saaksin neid tervendada. Ma arvasin pikka aega, et kui sul on olnud tore pere ja õnnelik lapsepõlv, sul pole olnud joodikutest või narkomaanidest vanemaid ja sind pole kunagi väärkoheldud ega ahistatud, siis järelikult ei saa sul olla lapsepõlvetraumasid, mis vajaksid tervendust. Tuleb välja, et ma eksisin.

Pärast holistilise neliku läbimist võin ma öelda, et see on lihtsalt uskumatu, kui pisikesed asjad võivad jätta lapse hinge haava, mis mõjutab tema uskumusi ja loob ennast hävitavaid käitumismustreid veel aastakümneid hiljem. Ja ma nägin, kuidas me kanname endas täiesti alateadlikult oma esivanemate ja isegi eelmiste elude traumasid. Juba ainuüksi neist haavadest teadlikuks saamine aitab neid mustreid muuta. See võib ehk mõne inimese jaoks kõlada väga ulmeliselt, aga kuna ma olen seda kõike tänu rännakumeetodile oma silmaga näinud, siis ma usaldan seda kogemust.

Kui mulle nüüd “elu pähe kukub” või on muidu raske olla, siis ma tean, et ma saan ennast uuesti täispotensiaalis toimima, kui suudan avada oma südame, tõsta oma vibratsiooni ja saada oma kehas energia vabalt voolama. Mul on selleks oma äraproovitud meetodid, mida siis vastavalt vajadusele kasutan. Südame avamiseks toimivad minu jaoks väga hästi meditatsioon, toorkakao, laulmine ja eeterlikud õlid, näiteks roos, jasmiin, neroli ja magnoolia on minu suured lemmikud. Keha tasandil kindlasti jooga ja tants. Ja erinevad massaažid.

Mulle on hästi suureks toeks olnud ka minu pere ja sõbrad. Kui ikkagi on mõni mure, siis ma ei hoia seda endale, vaid arutan nendega. Vahel piisab lihtsalt sõbraga rääkimisest, et näha olukorda täiesti uuest perspektiivist. Alati tuleb sealt väga kasulikke soovitusi ja häid lahendusi.

Sinu auhindadega pärjatud lühifilmis “Vahetus” (2010) on teemaks psühholoogiline vägivald suhtes. Vaatamata vabaduse ja võrdõigluslikkuse kasvule ei ole see teema mitte vähemaks jäänud, vaid pigem aina jahmatavamate lugudega pinnale tulnud. Sa oled seda uurinud. Kas sul on mõni soovitus või lahendus?

Ma usun, et ükski inimene ei ole oma loomult halb. Kui üks inimene teisele haiget teeb, siis see tähendab, et tema enda sees on nii suur valu, millega ta ei suuda toime tulla, et ta valab selle väljakannatamatu tunde kellegi teise peale välja. Eelkõige on see märk sellest, et ta ise väga vajab väga suurt tervendust.

Aga mitte keegi ei saa võtta endale vastutust teise inimese tervendamise eest. Eriti kui teine inimene üldse ei tunnista, et ta abi vajab, ja pole ise valmis endaga tegelema. Seepärast on minu soovitus igaühele, et nii pea kui sa märkad ohumärke, nii pea kui sinu partner kohtleb sind halvasti, paki oma asjad ja tule tulema! Ma tean, kui raske see on, eriti kui sa seda inimest armastad, aga kahjuks on nii, et kui sa sellesse suhtesse jääd, siis mitte sina ei aita tal terveneda, vaid hoopis tema lõhub sinu ka ära. Kui sul on julgust ebatervest suhtest välja astuda, siis sa taipad ühel hetkel, et see suhe oli sinu jaoks enese väärtustamise õppetund. Ja kui sa sead iseennast esikohale ja hoolitsed selle eest, et sina ise tervened, siis sa tõmbad oma ellu peagi uue partneri, kes austab ja hoiab sind.

Sinu sügavale hinge minev “Polaarpoiss” räägib depressioonist, mis on uuema aja pandeemia. Kuidas sina oma vaimset tervist korras hoiad?

Minul endal ei ole vaimse tervisega probleeme olnud, aga ma olen väga lähedalt näinud, mida kujutavad endast depressioon, ärevushäired ja bipolaarsus. Ma ei tea, kust nad tulevad, aga ma olen tähele pannud, et need avalduvad sageli ikkagi lahendamata traumade tagajärjel. Seepärast ma pean oluliseks, et kui midagi niisugust elus juhtub, siis tuleb nende traumadega kohe tegeleda. Mina soovitakski kohe otsida abi psühholoogilt või terapeudilt.

Ma olen korra elus ületöötamise tagajärjel kokku kukkunud ja seepärast ma hoolitsen väga korralikult selle eest, et midagi niisugust kunagi enam ei juhtuks. Mul oli selline kummaline väärarusaam, et kui sa teed tööd, mida väga armastad ja naudid, siis justkui ei ole võimalik üle töötada. Mul on väga selgelt meeles see hetk, kui mängufilm “Polaarpoiss”, mille kallal ma kuskil poolteist aastat jutti täie auruga töötasin, oli just välja tulnud ja ma helistasin produtsendile, et filmiga seoses midagi arutada, kui minus käis äkki mingi krõks ära. Ma kuulsin, et ta räägib minuga teises toru otsas, aga ma taipasin, et ma ei saa mitte midagi aru, mida ta räägib. See oli täiesti sürreaalne hetk, kus sa kuuled sõnu, aga ei suuda oma peas nende taga olevat mõtet kokku panna. Nagu ta räägiks Hiina keeles. Et mu aju ühtäkki lihtsalt ei tööta normaalselt.

Mul tuli ikka päris korralik hirm peale. Seepeale ma helistasin kohe oma energeetilisele massöörile, kes oli mind paar korda sellisest keerulisemast kohast välja tõstnud. Ta võttis mu kohe vastu ja pidas minuga väga tõsise vestluse maha. Ütles, et tal on mitu klienti, noored inimesed, kes ei ole sellistel hetkedel oma keha kuulanud, on jätkanud sama tempoga ja selle tagajärjel lihtsalt päevapealt südamerabandusse surnud. See tõmbas mul hetkega pildi selgeks. Ma lihtsalt ütlesin kõik oma pooleliolevad tööd ära ja lubasin endale, et ma puhkan täpselt nii kaua kui vaja. Ma väga pelgasin neid ebamugavaid vestlusi, sest kuidas sa ikka tunnistad tööandjale või kolleegidele, et sa oled sellises kohas, et lihtsalt ei suuda enam minutitki töötada ja ei tea ka lubada, millal sa jälle sellesse kohta jõuad, et sa saad jätkata. Aga see tuli ära teha. Ja tegelikult olid kõik inimesed erakordselt mõistvad ja vastutulelikud. Mitte midagi sellest ei juhtunud, et mõned asjad jäid tegemata ja mõne töö tegid ära teised inimesed. Ma puhkasin lõpuks pool aastat! Aga see tasus end tuhandekordselt ära.

Kui ma jälle tööle hakkasin, siis mul oli nii palju energiat, ideid, motivatsiooni ja jaksu, et ei tea, mis ära teeks! Ma olen sada protsenti kindel, et kui ma poleks endale seda aeg võtnud, ei oleks “Eia jõulud Tondikakul” mitte kunagi saanud sündida. Ja nii palju ma õppisin veel, et ma hakkasin väga teadlikult planeerima endale töö vahele taastumise aega ja nüüd ma tuletan endale kogu aeg meelde, et selleks, et teistele jagada, peab kõigepealt enda tass olema täidetud.

Mis emotsioone sinus tekitab vananemine?

Ma tunnen ennast hetkel nii noorena, et vananemine ei tekita minus veel mingisuguseid emotsioone. Kui ma mõtlen sellele, et kunagi kauges tulevikus keeran oma hallid juuksed Kunksmoori kombel kuklasse, korjan lapselapsed enda ette vaibale ja loen neile ette, siis see tekitab minus sellise sooja rahu tunde. Ma usun, et vanaduspõlv võib ka väga ilus olla.

Kas sul on teistele naistele edasi anda elutarkus, mis sind ennast aidanud on?

Minu jaoks kõige põnevam ja olulisem teekond on olnud teekond iseendani. See on teekond, mida ma julgeks soovitada igaühele. Õppida ennast tundma, aktsepteerima, austama, kuulama ja usaldama. Ja elu usaldama. Kui sa sellega hakkama saad, siis tuleb kõik muu juba iseenesest.

Kes sind naisena inspireerivad?

On terve rida naisi, kelle looming mind on inspireerinud, alates Astrid Lindgrenist ja lõpetades Sofia Coppolaga. Aga kui ma mõtlen naiste peale, kes kogu oma olemusega mind inspireerivad, siis need on tegelikult minu enda sõbrannad. Mul on tohutult vedanud, et minu elu on täis erakordseid naisi, keda ma siiralt imetlen. Ja sellel imetlusel on seetõttu minu jaoks hoopis teine kvaliteet, et ma päriselt tunnen neid inimesi. Sest üks asi on imetleda oma ettekujutust kellestki või meedia maalitud pilti temast. Aga tunda kedagi läbi ja lõhki, koos kõigi tema tugevuste ning nõrkustega, ja ikkagi imetleda – see on minu jaoks tõeline imetlus!

Milline on sinu suhe ehetega?

Kui ma selle peale nüüd tagasi mõtlen, siis mul on ehetega olnud aegade algusest peale väga erilised suhted. Kui mõni kogub marke või mudelautosid, siis mina võiksin öelda, et ma kogun ehteid. Ainult et ma ei kogu neid kuskile sahtlisse, vaid ikka kandmiseks. Ja ainult selliseid, mis vastavad minu maitsele ja sobivad minu stiiliga. Eks see stiil on muidugi aja jooksul muutunud ka. Aga mind on alati paelunud just autoriehted ja erilised eksemplarid. Igalt reisilt, kus ma kunagi käinud olen, olen ma mõne ehte kaasa toonud. Kui ma kuskile uude paika satun, siis ehtepoed ja galeriid on esimesed, mis ma üles otsin. Ma mäletan täpselt, kust ma midagi olen ostnud, ja iga ehtega seonduvad erilised mälestused.

See vaimustus ehete vastu ulatub mul tagasi juba varajasesse lapsepõlve, kus ma plikatirtsuna võisin tundide kaupa lummatult vanaema ehtekarpe uurida. Mul on siiani väga eredad mälupildid ehetest, mida nüüdseks isegi enam alles ei ole. Kõige sügavama ja omapärasema armi oma kehal sain ma nii, et panin nelja-aastasena harjavarre metallrõnga endale sõrmuseks sõrme, aga kuna see sealt enam ühegi valemiga ära ei tulnud, siis pidi arst selle mu sõrme ümbert välja lõikama. Huvitaval kombel kannan ma tänaseni kõiki sõrmuseid just selles sõrmes.

Ma mäletan väga selgesti seda tunnet, kui üks klassivend kinkis mulle teises klassis minu sünnipäevaks punastest pärlitest kaelakee. Ainult et need pärlid olid plastmassist ja ma ei saanud sellest kuidagi üle. Ega ma seda kellelegi välja ei näidanud, aga sisimas mul oli nii kahju, sest ma teadsin, et ma ei kannaks kunagi plastmassist pärleid. Ma olin kaheksa-aastane! Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen tundnud, et minu ehted peavad olema päris. Pigem olgu neid vähem, aga need, mis on, olgu ehedad.

Kuueteistaastaselt läksin ühe ehtekunstniku jutule, kelle tööd mulle ühes vanalinna galeriis olid silma jäänud, et ta õpetaks mind. Mul oli soov oma käega oma parimatele sõbrannadele kingiks hõbeehted valmistada. Ja ta võttiski mind juhendada ja need tulid uskumatult ilusad. Ja ma tohutult nautisin seda protsessi. Ma mõtlen, et kui ma poleks filmirežissöör ega kirjanik, siis ma tahaksin olla ehtekunstnik.

Kas sul on mõni väeese või väerituaal, mis sind rasketel hetkedel aitab?

Absoluutselt! Mul on omad väekleidid, väeehted, väeesemed ja rituaalid. Ja need ei ole sugugi ainult rasketeks hetkedeks. Ma ütleks, et ma püüan elada nii, et kogu elu oleks rituaal. Ja mina ise igapäevaselt väeehtes. Ma usun, et väe võib sisse panna absoluutselt igale asjale ja igale tegevusele. Taotlus on see, mis sellele väe annab.

* * *

Küsis: Marika Tamm
Vastas: Anu Aun
Pildistas: Karen Härms
MUAH: Laura Salla Make Up
Ehted: WildWoman

Veel Wildwomani lugusid

  1. Uuem lugu Naiste lood. Leedu kunstnik Laura Guokė

    Naiste lood. Leedu kunstnik Laura Guokė

    Roll avalikus elus: Kunstnik, portreemaalija, BP Portrait Award 2016 Travel Award võitja, Three Bridges Foundation maaliauhind 2018, Läti kultuurinõukogu riiklikud eratoetused kultuuri- ja kunstiloojatele

    Loe edasi
  2. Lugesid just seda Naiste lood. Filmirežissöör ja stsenarist Anu Aun

    Naiste lood. Filmirežissöör ja stsenarist Anu Aun

    Roll avalikus elus: Vägev Naine, kodumaiselt ja välismaiselt auhindadega pärjatud filmirežissöör ja stsenarist.

    Tuntumad teosed: “Vahetus”, “Polaarpoiss” ja “Eia jõulud Tondikakul”

  3. Vanem lugu Mõeldes naistele, kellel on hetkel raske...

    Mõeldes naistele, kellel on hetkel raske...

    Kõigile meile WildWomani naistele läheb väga korda perevägivalla teema. Sel aastal on ajakirjanduses sellest tänuväärselt palju palju räägitud – need on lood, mis tunduvad 21. sajandi kohta uskumatult brutaalsed, ning kogemused, mida ei vääri ükski inimhing.

    Loe edasi
Vaata kogu Wildwomani blogi